Kui laos seisab hommikul üks tõstuk rikke tõttu ja teine ootab laadimist, võib kogu väljastusgraafik juba paari tunniga nihkesse minna. Küsimus, kuidas planeerida tõstukiparki, ei ole seega ainult masinate arvu küsimus. Õige park peab katma tegeliku töökoormuse, hoidma töö ohutu ning jätma ettevõttele piisava varu hoolduse, hooajatippude ja ootamatute tööde jaoks.
Tõstukipargi planeerimisel on lihtne teha kaks kallist viga: osta liiga vähe masinaid ning koormata need üle või osta liiga palju ja siduda raha seadmetesse, mis suure osa ajast ei tööta. Mõlemat saab vältida, kui alustada tööprotsessist, mitte hinnakirjast.
Alusta töövoo ja koormuse kaardistamisest
Enne konkreetse tõstuki tüübi valimist tuleb kirja panna, mida masin päeva jooksul tegelikult teeb. Kas tõstuk laadib veokeid, varustab tootmisliini, paigutab kaupa kõrgetele riiulitele või liigub vaheldumisi laos ja välialal? Sama kandevõimega diiseltõstuk ja elektriline vastukaaltõstuk võivad paberil tunduda sarnased, kuid nende sobivus töökohta on täiesti erinev.
Kaardista vähemalt ühe tavapärase töönädala jooksul töömahud: mitu alust liigutatakse päevas, millised on tipptunnid, kui pikad on sõiduteed ning kui palju aega kulub tõstmisele, sõidule ja ootamisele. Kui töö on hooajaline, vaata eraldi ka kõige koormatumate nädalate näitajaid. Parki ei pea ehitama aasta ühe kõige kiirema päeva järgi, kuid tippkoormuse lahendus peab olema ette nähtud – sageli sobib selleks renditõstuk.
Arvesse tuleb võtta ka koorma tegelik kaal ja mõõtmed. Euroalus ei tähenda automaatselt ühesugust koormat. Pikk, kõrge või ebaühtlaselt jaotunud kaup muudab koormekeskme kaugemaks ning vähendab tõstuki tegelikku tõstevõimet. Kui kasutatakse paberirullihaaratsit, pikendusharke, külgnihutust või muud lisaseadet, peab selle kaal ja mõju jääkvõimele olema valikus sees.
Vali tõstuk töökoha, mitte harjumuse järgi
Tõstukipargi kõige tavalisem baasmasin on vastukaaltõstuk, kuid ka selle puhul määravad töötingimused palju. Siseruumis, kus töötatakse mitu vahetust ja ventilatsioon on piiratud, on elektritõstuk sageli mõistlik valik. See on vaiksem, ei tekita heitgaase ja sobib hästi siledatele põrandatele. Valiku juures tuleb siiski kontrollida aku laadimise korraldust, laadimisaega ning seda, kas töötempo nõuab varuakut või liitiumakuga lahendust.
Diisel- või gaasitõstuk sobib paremini välialale, laadimisplatsile ja ebaühtlasemale pinnasele. Diiselmootoriga masin annab töökindla jõudluse raskemate koormate ja pikemate töötsüklite korral, kuid siseruumis kasutamise võimalused on piiratumad. Gaasitõstuk võib olla kompromiss sise- ja välitöö vahel, kuid selle sobivus sõltub ruumidest, ventilatsioonist ja ettevõtte kasutuskorraldusest.
Kõrgriiulilaos ei asenda vastukaaltõstuk alati virnastajat, tugiratastega virnastajat või lükandmastiga tõstukit. Kitsas vahekäik, tõstekõrgus ja riiulisüsteemi ehitus võivad muuta spetsiaalse masina kiiremaks ning ohutumaks. Madala ja lühikese veotee puhul võib piisata elektrilisest kahveltõstukist, kuid intensiivse komplekteerimise või raske kauba korral tasub hinnata elektrilise mudeli sõidukiirust, platvormi ja aku vastupidavust.
Mõõda ruumid üle
Tõstuki kandevõime üksi ei näita, kas masin mahub tööle. Mõõda vahekäikude laius, ukseavad, pöördekohad, kaldteed ja veokastide ligipääs. Kontrolli põranda kandevõimet, eriti riiulite, laadimisaluste ja tõsteplatvormide läheduses. Kõrge tõstekõrguse puhul tuleb vaadata hoone vabasid kõrgusi, sprinklereid, valgustust ja väravaid.
Välialal määravad valiku pinnas, kallakud, ilmastik ja rataste tüüp. Sile asfalt ning killustikuga õueala vajavad erinevat lahendust. Kui masin peab liikuma pehmel või ebatasasel pinnasel, võib vajalik olla maastikutõstuk. Kui töö toimub pikkade materjalidega, näiteks saematerjali, profiilide või torudega, tasub hinnata neljasuunalist tõstukit.
Arvuta masinate arv tööaja järgi
Tõstukipargi suuruse leidmiseks ei piisa küsimusest, mitu tõstukijuhti ettevõttes töötab. Üks juht võib kasutada eri töödel sama masinat, samas võivad kaks inimest vajada korraga kahte tõstukit. Planeerimise alus on samaaegne töövajadus.
Praktiline arvutus algab töötsüklitest. Näiteks veoki mahalaadimine võib nõuda ühe masina täiskoormust 90 minutit, samal ajal kui tootmisliin vajab pidevalt alustega varustamist. Kui mõlemad tööd toimuvad samaaegselt, ei ole ühe tõstuki kasutamine realistlik, isegi kui päeva kogumaht tundub väike. Lisa juurde vahetuste arv, laadimispausid, planeeritud hooldus ning aeg, mil masin liigub ilma koormata.
Täiskoormusega üksiktõstukipark on risk. Kui kriitiline töö sõltub ühest masinast, tuleb läbi mõelda asenduslahendus. Selleks võib olla teine sobiva võimekusega tõstuk, kiire rendivõimalus või teenindusleping, mis tagab rikke korral reageerimise. Varumasin ei pea alati olema uus ja sama suurusega, kuid see peab suutma hoida põhitöö liikumas.
Vaata ostuhinnast kaugemale
Odavaim masin ei ole tingimata väikseima kuluga masin. Tõstukipargi kogukulu koosneb ostu- või rendihinnast, energiast või kütusest, hooldusest, kuluvatest osadest, rehvidest, akudest, remondist ja seisakutest. Kui tõstuk seisab keset kiiret tööpäeva, on tegelik kulu sageli suurem kui remondiarve.
Uus tõstuk sobib hästi pidevasse ja suure koormusega töösse, kus oluline on prognoositav hooldus, kaasaegne ohutusvarustus ning pikk kasutusiga. Kasutatud tõstuk võib olla mõistlik valik väiksema töömahuga ettevõttele või konkreetse lisatöö katmiseks. Enne kasutatud masina soetamist tuleb hinnata töötundide arvu, hooldusajalugu, mastide ja hüdraulika seisukorda, aku mahtu ning rehvide kulumist.
Rendilahendus on otstarbekas siis, kui töömaht kõigub, ajutine projekt vajab lisavõimekust või ettevõte soovib enne ostu konkreetset mudelit oma töökohas katsetada. Rent ei ole alati odavam pikaajalise püsivajaduse korral. Selle tugevus on paindlikkus ja väiksem algne kapitalikulu.
Hooldus tuleb planeerida koos masinatega
Tõstuki töökindlus ei alga rikketeatest. Igapäevane kontroll enne töö alustamist aitab märgata lekkeid, kahjustunud kahvleid, kulunud rehve, aku probleeme, pidurite kõrvalekaldeid ja muid ohtlikke puudusi. Juht peab teadma, millal masin töölt kõrvaldada, mitte püüdma probleemiga vahetust lõpuni teha.
Planeeritud hooldus tuleks siduda töötundide ja kasutuskeskkonnaga. Tolmune tootmine, külmladu, välistingimused ning mitmes vahetuses töö kiirendavad kulumist. Hooldusgraafiku edasilükkamine võib lühiajaliselt tunduda kokkuhoiuna, kuid kulunud kett, rullik või hüdrovoolik ei vali rikkehetkeks rahulikku päeva.
Varuosade kättesaadavus on samuti pargi planeerimise osa. Kui ettevõttes kasutatakse mitut eri marki ja väga vanu masinaid, võib igast remondist saada pikem seisak. Mõistlik standardiseerimine vähendab koolitusvajadust, lihtsustab varuosade haldamist ja teeb juhtide jaoks masinate kasutamise ühtlasemaks. Samas ei pea kogu park olema ühetaoline, kui eri tööülesanded nõuavad eri tüüpi tõstukeid.
Ohutus ja juhioskused määravad tegeliku tootlikkuse
Kiire töö ei tähenda suuremat sõidukiirust. Kõige rohkem aega kaob sageli vigastatud kaupade, ebakindlate laadimiste, valede sõidumarsruutide ja väikeste kokkupõrgete tõttu. Tõstukijuhi nähtavus, koorma stabiilsus, liikluskorraldus ning jalakäijate eraldamine peavad olema planeeritud koos masinatega.
Kui koormad on kõrged või laiad, tuleb kontrollida nähtavust ja vajadusel muuta sõidusuundi või töökorraldust. Lisaseadmed võivad tõsta tootlikkust, kuid ainult siis, kui juht on nende kasutamiseks välja õpetatud ning tõstuki andmesildil toodud jääktõstevõime on arvesse võetud. Kahvlite omavoliline pikendamine või vale lisaseadme kasutamine ei ole kokkuhoid.
Tõstukikeskus aitab parki hinnata nii uute ja kasutatud seadmete, rendi kui ka hoolduse vaates. Kõige mõistlikum järgmine samm on võtta oma töömahtude, koormate ja ruumimõõtude põhjal kokku tegelik vajadus – siis saab valida masina, mis teeb töö ära ka siis, kui päev ei lähe plaani järgi.
